Oleg Lojevski – Eesti teatrimõtte levitaja Venemaal
16008
post-template-default,single,single-post,postid-16008,single-format-standard,bridge-core-1.0.4,ajax_fade,page_not_loaded,,side_area_uncovered_from_content,qode-theme-ver-19.1,qode-theme-bridge,qode_header_in_grid,wpb-js-composer js-comp-ver-5.4.7,vc_responsive
 

Oleg Lojevski – Eesti teatrimõtte levitaja Venemaal

Oleg Lojevski – Eesti teatrimõtte levitaja Venemaal

Teisipäeval 24. aprillil esietendus Norilski draamateatris Jaan Tätte «Meeletu». Märtsis tuli teises Siberi teatris Minussinskis välja Anton Hansen Tammsaare «Varjundid». Eesti dramaturgia edendamise taga Venemaal on teatrimehed Oleg Lojevski ja Märt Meos, kes mais korraldavad kolmandas Siberi linnas Krasnojarskis eesti dramaturgia päevad.

Lojevski (64) on Venemaa teatris legendaarne mees, enamiku Venemaa suurte teatrifestivalide ekspert. Tal juhib ka oma teatrifestival «Reaalne teater», mis on praegusaja Venemaal üks vanimaid järjepanu toimuvaid festivale. Aastas vaatab ta üle Venemaa läbi rohkem kui 300 lavastust. Oma arvutis hoiab ta 16 000 näitemängu, mille on kõik ka läbi lugenud.

Viis aastat tagasi sai ta tuttavaks Eesti teatriprodutsendi Meosega, kes suutis temas tekitada nii suure huvi Eesti teatri vastu, et sellest ajast on ta Venemaal levitanud eesti draamatekste.

«Tätte lavastuse Norilski jaoks valisin mina välja,» rääkis Lojevski Postimehele talvel Norilskis Balti teatrilaboratooriumi ajal, mille organiseerimisele ta samuti kaasa aitas. «See meeldis väga Läti lavastajale, meeldis väga siinsele pealavastajale ja väga-väga meeldis peaosatäitjale.»

Narvat peab Lojevski eriliseks linnaks, kus kultuuri kaudu saab kohalikku vene kogukonda rohkem Eestiga siduda ning samas pakkuda hoopis teisel tasemel piiriülest dialoogi.

Lojevski peamine relv teatritekstide, ka eesti omade levitamisel on tema autoriteet. «See käib lihtsalt: näe, siin on telefon, helista [näidendi autorile], või muidu ma annan piki pead! See on ju Venemaa,» rääkis Lojevski naerdes. «Tegelikult tuleb alati leida erinev lähenemine, kuidas teksti pakkuda, sest muidu seda lihtsalt ei loeta. Kõige rohkem loeb usaldus. Mind usaldatakse ja sellest piisab.»

Mõned aastad tagasi jõudis Lojevski abiga Moskvas «Ameerika ahvi» nime all lavale Mihkel Raua «Superstaari»-saate teemaline näidend. Meose juhitava R.A.A.A.M.-i «Libahunti» on mängitud eesti keeles Venemaa viies linnas (sügisel tulevad külalisetendused Moskvas) ja sellest on ilmunud ligi 30 retsensiooni.

Kui kõik läheb hästi, tuleb järgmisel aastal Lojevski-Meose koostöös Kaasanis Tatarstani rahvusteatris tatari keeles lavale Andrus Kivirähki «Eesti matus», mille eskiisi esitati Kaasanis kaks aastat tagasi Lojevski teatrilaboratooriumi ajal.

«Teatris ei ole nii, et oo, vaatame, mida põnevat tehakse Eestis. Või Inglismaal või Prantsusmaal. Teatrit huvitab andekas tekst. Minu ülesanne on teha nii, et neid andekaid tekste loetaks,» rääkis Lojevski. «Ma olen 40 aastat teatris tekstidega töötanud, aga ma ei oska teile öelda retsepti, mille järgi tekste valitakse. See on suur saladus, iga lavastaja individuaalne asi. Kuid on tähtis sinna ahju pidevalt puid alla visata, siis satub midagi ka töösse. Tekste on ju tohutult.»

Meos nimetab Lojevskit «Eesti teatri sõbraks Venemaal». Koos Meosega Narva Vaba Lava projekti vedav Kaldoja ütleb Lojevski kohta «Eesti kultuuriatašee Venemaal». Lojevski ise nimetas ennast tagasihoidlikult «eesti kultuurist huvitujaks».

Lojevski nõustus, et Eesti teatrit teatakse Venemaal väga vähe. Ta kutsus üles Eesti lavastajaid julgemalt otsima väljundit Venemaal, nagu on aastakümneid edukalt teinud näiteks Leedu lavastajad.

«Venemaal on (teatri)koolkond, siit tasub õppida,» rääkis ta. «Venemaal osatakse väga hinnata väärt lavastusi. Kui te teete kvaliteetset asja, näiteks moodi, siis pole ju mõtet seda viia Bangladeshi, vaid Itaaliasse, sest seal tuntakse asja ja saadakse aru, kas see on hea.»

«Kõik oleneb inimesest,» lisas Lojevski. «See, mida teeb Märt Eesti teatri ja dramaturgia tutvustamisel Venemaal, muudkui kasvab ja kasvab.»

Meose sõnul on temale kui produtsendile väga tähtis R.A.A.A.M.-i lavastusi praegu Venemaal näidata. Ta on seisukohal, et kui poliitiline dialoog on sisuliselt katkenud, muutuvad eriti tähtsaks kultuurikontaktid, et säiliks mingigi side suure naabriga.

«Eesti tänase teatri juured on paljuski seotud Venemaaga. Voldemar Panso (lavakunstikateedri asutaja Eestis – J. P.) õppis ju GITISes (Venemaa riiklik teatriinstituut), mille tõttu põhineb meie teater suuresti Vene teatrikoolil ja -süsteemil,» rääkis Meos. «Praeguseks on see uks kinni löödud. Osalt poliitika pärast, aga me oleme ka ise oma sidemed katkestanud. Mingil määral oleme oma teatrijuured läbi lõiganud. Kutseid (Venemaale esinema) saad aga ainult siis, kui sa ise käid, kui sind teatakse.»

Eesti lavastajad kardavad Meose arvates Venemaale minna. «Olen kutsunud mitmeid, mõned on viimasel hetkel alt ära hüpanud. Plaan oli kutsuda ka Norilskise Eesti lavastaja, aga kõik loobusid,» rääkis Meos. «Eestis pole teatris konkurentsi, siin saab igaüks lavastada. Ei saada aru, et oleks kasulik avada uus uks, mida võib kunagi vaja minna, kui siinsest väiksest teatriruumist väsitakse.»

Lojevski oli Tallinna Vaba Lava esimene kuraator 2014.–2015. aastani. Nüüd teeb ta  Meose ja Kaldojaga tihedat koostööd Narva Vaba Lava käimapanekuks.

Narvat peab Lojevski eriliseks linnaks, kus kultuuri kaudu saab kohalikku vene kogukonda rohkem Eestiga siduda ning samas pakkuda hoopis teisel tasemel piiriülest dialoogi.

«Ma usun sellesse, et kultuur muudab inimesi ja ühiskonda. Seetõttu on väga tähtis, mida Märt ja Allan tahavad praegu Narvas teha, kuigi see, mida nad tahavad saavutada, ei pruugi praeguse põlvkonnaga lõpuni õnnestuda. Kuid ilmub uus põlvkond ja see annab hoopis teistsugust saaki,» rääkis Lojevski. «Minu silmis on Vaba Lava (Narvas) kõigele lisaks ka haridusprojekt, sest pakub võimalust kohtuda eri kultuuride, kogemuste ja maailmavaadetega.»

Kõige tähtsamaks pidas Lojevski, et Narva Vaba Lava aitab kaasa üksteisemõistmisele, ilma millete pole inimeste vahel usaldust.

«Praegu ju rahvad ja riigid niigi ei usalda üksteist. Tuleb hakata usaldust altpoolt looma, et inimesed õpiksid üksteist uuesti usaldama,» rääkis Lojevski. «See võlub mind Vaba Lava projekti juures kõige rohkem. Et luua Narvas ruum, kus inimesed usaldaksid üksteist. Kasvõi ajutiseltki.»

Lojevski tõi näiteks Venemaale Omskisse lavastama minema pidanud Eesti teatrimehe, kes väitis talle, et nagu keegi ütleb talle Omskis tänaval «fašist», läheb ta kohe kaklema. «Ma vastasin talle: keegi ei ütle sulle sellist asja, sa oled liiga palju telekat vaadanud. Me peamegi Narvas tegema sellise ruumi ilma telekata,» lausus Lojevski.

See on idee Narvast kui usaldusruumist, toetas Lojevskit Kaldoja, kellele kuulub Narvas nõukogudeaegse tehase Baltijets endine peahoone, kuhu rajatakse Vaba Lava.

«Narvakad ei usalda praegu ei Eestit ega ka Venemaad,» rääkis Narvas sündinud Kaldoja, kelle vanaisa juhtis Balti Elektrijaama. «Eestlased ei usalda Narvat sellepärast, et nad ei tunne seda piisavalt, aga seda saab muuta. Narvat ei ole seejuures vaja muuta eestikeelseks või üleni sinumustvalgeks. Eesti jaoks ongi põnev, kui meil on multikultuurne Narva.»

Meose ja Lojevski visiooni järgi hakkab Narva Vaba Lava tegema pidevalt koostööd Vene lavastajate ja näitlejatega, alates meistriklassidest kuni lavastusteni. Peterburi on Narvale ju lähemal kui Tallinn.

«Praeguses (Venemaa) sisepoliitilises olukorras on paljud Vene lavastajad ja näitlejad nõus tulema (Narva), sest neil läheb kitsaks. Miks me ei võiks anda normaalsetele inimestele normaalset väljundit?» lausus Meos.

Konkreetse näitena tõi Meos paljude Vene lavastajatega koos töötanud USA produtsendi Philip Arnault’, kellel koostööprojektidele Venemaale tõmbasid kriipsu peale 2014. aastast järjest halvenenud suhted Venemaa ja USA vahel. Meos on pakkunud Arnault’le, et too võiks oma projektid teha teoks Narvas. Arnault on Narvas juba käinud.

«Talle väga meeldis. Ta ütles, et Narva võiks olla see koht, kus ameeriklased ja venelased võiksid kokku saada ja teha koos teatrit, kuni poliitikud olukorra klaarivad,» rääkis Meos.

«Me võtame Narvat tihti kui Euroopa ääreala, aga tegelikult võiks sellest kultuuri abil saada sild Euroopa ja Venemaa vahel,» pakkus Meos.

«Sild Eestist Venemaale kannab nime Sõprus. Praegu kõlab see irooniliselt, aga miks mitte anda läbi kultuuri sellele õige sisu?» lisas Kaldoja.

Algallikas: https://kultuur.postimees.ee/4477218/oleg-lojevski-eesti-teatrimotte-levitaja-venemaal

FOTO: Jaanus Piirsalu